Concordia Klar "Rada tundmatusse hämarikukirjusse"

Concordia Klari 85ndale sünniaastapäevale pühendatud näitus koondab läbilõiget loomingust varastest guaššidest hiliste taimegraafikateni. Tema teoste kogumisse mahuvad teemad väga erinevatest suundadest - tähtsat mõju avaldasid Saaremaa maakodus veedetud ajad. Raegalerii oli samuti armas paik.
Ühes tähendusruumis kohtuvad „Insektsioon“ ning „Roheline aken“, ühe arenguteekonna erinevad etapid, avades mõjusalt Concordia Klari iseseisvat sõltumatut mitmetahulist loojanatuuri.
Koostaja: Maria-Kristiina Ulas
Graafiline disain: Katrin Kaev
Tekst :Vappu Thurlow
Toetaja: Kultuurkapital
Tänu: Lii Pihl, Ernst- Martin Sõukand, Pilt ja Raam.

HÄMARIKUKIRJU
CONCORDIA KLARI GRAAFIKA
1963. aastal Kunstiinstituudi lõpetanud Concordia Klar sattus kiireltmuutuvasse kunstimaailma. Ta varastele töödele on iseloomulik trükiplaadi filigraane töötlus, mis andis huvitavaid tulemusi, kuigi ei olnud näiteks linoollõikes ja litos tüüpiline. Peagi jõudis ta välja selliseks käsitluseks kõige sobivamate sügavtrükitehnikate, ofordi ja pehmelakini. Ent põnevast tehnilisest arengust enam huvitab inimesi tavaliselt, mis on pildil, ja mida see tähendab. Concordia Klari loomingu puhul pole neile küsimustele sugugi kerge vastata.
1960. aastate keskel mõjutas üht osa eesti kunstist sürrealism, mille reegliks oli vaimne sissepoolepööratus, keerulisus. Villem Raam on nimetanud selle graafiku raamatuillustratsioone sürrealistlikeks kaleidoskoobipiltideks, millel polnud kirjaniku tekstiga palju ühist; ta kandis neisse killukaupa kokku omaenda tõlgenduse keskaegsest linnast. Keerukad peente detailidega antud keerlesid alati ühe suure naisefiguuri ümber, kellel oli liivakellana sale piht ja kes sõrmitses (enamasti) puhkpilli.
Pilli mängiv naine oli leitmotiiv, mis rändas ühest Concordia Klari pildist teise; vahel oli tema ümber palju väiksemõõtmelisi realistlikke arhitektuurseid, skulpturaalseid või loodusmotiive, teinekord jälle tuli figuur efekselt esile avaral tühjal taustal. Ja kõigilt piltidelt voolas nähtava, kuigi kuulmatuna muusika, mis lõi näitusesaalis enigmaatilise õhkkonna.
Esimeste sellelaadsete tööde hulgas on 1976. aastal tehtud nümf, kes sõrmitseb arvatavasti klarnetit, ja kelle kõrval ilutseb suur Lääne-Virumaa käistealuse tikandilt pärit õiemotiiv. Pildist õhkub üksiolemise ja –musitseerimise ülevust. Kas ei kõnelda siin mitte muusika tegemisest isenda jaoks – harrastusest, mis kaasaja lindistatud muusika kuulamise aegadel kadumas, on jäänud muusikute pärusmaaks? Või kuidas on käsitööga, millesse paljud naised veel umbes sada aastat tagasi igapäevaselt oma loomingulised impulsid valasid? Pildil „Oma saar“ on see naine harmoonias loodusega, tema sõrmede all oreliklahvid. Võib-olla on sõnumiks igasugune üksiolemise rõõm, mida saavad jagada ainult need, kes samuti üksiolekut armastavad – kas loominguga, loodusega või lihtsalt iseendaga?
21. sajandil süvenes Concordia Klar samasuguse põhjalikkusega taimegraafikasse. Neil piltidel näeme figuuri kes, tõstnud käe kõrva juurde, kuulab rohelise maailma kahinaid. Siingi jääb niisugune tunne, et taimed kõnelevad temaga ja tema taimedega, kuid pildi vaataja on kõrvaline isik – olgu pealegi, et ta tunneb ära kõik need kortslehed, paiselehed, nõgesed, mailased, osjad ja pihlakaoksad, mida on trükitud. Nendegi muusika on hääletu. Selleks, et kuulda, tuleb aga vaatajal endal minna metsa või heinamaale, laskuda põlvili rohule ja panna pea päris maapinna lähedale.
Noores eas kirjutas Concordia Klar luuletusi. Ka nende ammuste tekstide reavahedest piilub enigma; äratundmine sellest, et kunstniku (ja tegelikult igaühe) teekond on vaid tema enda oma, keegi teine ei saa seda mõista:
„Inimene“ – see on teiste jaoks. Kus lõpevad teised,
sealt algab rada tundmatusse
hämarikukirjusse.
Vappu Thurlow