Virge Jõekalda "Salaaed"
–
GRAAFIK VIRGE JÕEKALDA: „MA KATSUN ISEENDALE VÕIMALIKULT LÄHEDAL OLLA“
Reedel tuleb graafik VIRGE JÕEKALDA paarisnäituse avamine: kell 17 avatakse näitus „Salaaed“ Jaani kiriku galeriis, kus kõneleb kunstiteadlane MAI LEVIN, ja seejärel liigutakse kella 17.30-ks Vabaduse galeriisse paralleelnäituse juurde, mille nimi on „Oaas“.
„Salaaia“ kuraator ERKKI JUHANDI on erakordselt valge näituse avamise eel elevil, sest tulemas on midagi tõesti teistsugust:
„„Salaaed“ ongi midagi sellist, mis on hästi isikukeskne, antud juhul ka kunstnikukeskne. Mulle tundub, et kui me vaatame näitust, siis me esimesel hetkel ei taipagi, kas piltidele on midagi pandud või ei ole. Lähemal vaatlusel siiski on. Kunstnik on nii mõelnud. Läbi mõelnud – meie kui vaatajate jaoks. Ta ei tule siia ainult selleks, et eksponeerida kaugelt vaadates tühjust, vaid see on sisemiselt läbi tunnetatud, läbi mõtestatud hingestus.
See nõuab vaatajalt väga palju kontsentreerumist, see nõuab midagi sellist, millega me ei ole harjunud. Või isegi mitte ei nõua, vaid kutsub vaatama. Väga lähedalt. Ta kutsub väga pingsalt mõtestama seda osa, mille on kunstnik pildi peale pannud ja mis on siis vaataja enda salaosa või salaaed, nagu kunstnik nimetab.
Ma olin heas mõttes väga-väga üllatunud, kui ma nägin neid pilte seinal. See nõudis kontsentreerumist. Vaatajal tuleb minna iga pildi ette, vaadata ja mõtelda, mis seal on või mida pole. Isegi kui tundub, et midagi ei ole, siis ometi on. See on mõtestatud tervik, mida kunstnik tahab ka meile näidata läbi pealkirja „Salaaed“.“
Näitusele annab lisadimensiooni aeg, millesse see on sattunud. Erkki Juhandi meelest on ajastus suurepärane: „Kirikuaastas me oleme kannatusajas. Me vaatame enda sisse. Ja nüüd, kui me vaatame näituse pilte, kus me vaevu-vaevu midagi näeme, tajume, siis see tuletab meelde meie kaduvust ja võib-olla ka igavikku.“
*****
Graafik VIRGE JÕEKALDA andis näituse ülespaneku päeval väikese intervjuu:
TEIL ON KA VAREM OLNUD SELLE NIMEGA NÄITUS. MIS PÕHJUSEL „SALAAIA“ NÄITUS TAASSÜNNIB?
„Seeria „Salaaed“ oli 18 aastat tagasi üleval Toompeal tollases Ungari Instituudis, näituse nimi oli siis „Vaikus“. Väga vähesed sattusid seda nägema.
Tööd olid mul kogu vahepealse aja ateljees peidus ja ega keegi nende olemasolust ei teadnud. Kuna mul on tulemas ühel ajal mitu näitust („Oaas“ siin kõrval Vabaduse galeriis ja aprilli teises pooles „Minu aiad" Vernissage'i galeriis), siis tundus, et üks neist võiks olla rahu ja hingetõmbe koht. Visuaalset müra on niikuinii liiga palju.“
KUI „SALAAIA“ TÖÖD OLID VAHEPEAL SILMA ALT ÄRA, SIIS MIS ON SELLE AJA JOOKSUL NEIS TEIE ENDA JAOKS MUUTUNUD? KAS TE NÜÜD VAATATE NEID UUE PILGUGA?
„Viimane aasta on kõigele uue tähenduse andnud – kõike-kõike vaatame täiesti uues võtmes. Ja enne seda paar koroona-aastat ...
Ühest küljest on „Salaaia“ tähendus endine, aga teisest küljest mõõtmatult teine.“
NÄITUSE PEALKIRI „SALAAED“ ON TORE LIITSÕNA, MIS KOOSNEB KAHEST POOLEST. MIDA MÄRGIB „SALA“ JA MIDA „AED“?
„Mulle saladused ei meeldi, nii et võib-olla pole see nimi kõige õnnestunum. Needsamad tööd olid mul enne olnud trükitud värvilistena. Inimesed, kes on mu loominguga kursis, tunnevad ära tuttavad kujundid. Aga valgena muutub kõik salapäraseks. „Sala“ ei tähenda mitte mingil juhul varjamist. See tähendab, et me ei näe kõike esimese hooga, aga see, mida me ei näe, on kõigis meis endas olemas.
Olen ise kogu aeg võimalikult palju seal oma „aias“ – see tähendab, et ma katsun iseendale võimalikult lähedal olla. Võimalust mööda väldin ma liigseid väliseid mõjusid, et ehedus ei läheks kaotsi. Me võime info-, häälte- ja värvimüras väga kergesti hakata loovima või triivima sinna, kuhu me ei pruugi kuuluda. „Aedade“ seeriates olen proovinud väljendada kõike seda, mida ma tunnen ... mis mind inimesena on puudutanud: alguses noore naisena, siis emana, aga ka tütrena, sõbrana. „Aedade“ seeriad on tekkinud puhanguliselt: „Minu aed“, „Metsik aed“, „Tuuline aed“, „Talveaed“, ka punane „Õitseaeg“ ja „Paradiisiaed“. Nimetus peaks haarama kõige olulisemat – tunnet ja meeleolu.
Aed tähendab ka midagi igavikulist – selles sisaldub kogu eluring ja kordumine – alati uuena. Väga palju oleneb sellest, mis seal toimub, minust – aga palju on sellist, mille määrab loodus.“
KAS AIAKUJUND HAAKUB KUIDAGI KIRIKUGA? MIKS ON NÄITUS JUST KIRIKUGALERIIS?
„Peamiselt seetõttu, et Erkki kutsus, ma ise oma näitusi väga ei pakuks. (Küll aga teen ma iga viie või kümne aasta tagant avalduse kunstnike liidu galerii jaoks, sest ma ei saa hästi edasi astuda, kui ballast turjal liiga kõrgeks kuhjub – siis peab eelmisest koormast vabanema. Aeg-ajalt on vaja teha väike seisak).
See, et nüüd kevadel tekkis kolm näitust ühel ajal, on ootamatult tore. Miks mitte vaadata korraga edasi ja tagasi, ja ka praegust hetke!
Kirik ei ole mulle võõras – kui ma pean silmas iseendaga kontaktis olemist, siis just kõige sügavamas mõttes.“
KAS TEIE NÄITUSEST PAISTAB VÄLJA KEVADET?
„Ikka. Ma arvan muidugi, et kevad räägib enda eest ise, me ei pea sinna midagi lisama. Aga see, et me kergendust tunneme ja kaasa hõiskame, on mõistetav. Hea on teada, et kevad tuleb alati. Ja kui Jaani kiriku näituse põhivärv ongi valge, siis mu teistel väljapanekutel on pilt teine.
Kus aastaajas ma oma eluringi poolest tundun olevat? Kevades ikka! Kuid järele mõeldes – nii siin kui seal. Kui me vaatame lapsi, oleme ühes kohas, kui lapselapsi, siis juba teises. Me saame olla mitmel pool ja see ongi ilus. Kui meil eluaastaid ja kogemusi on rohkem, siis me saame navigeerida rohkem, mõistes ilu igas eluetapis. See kõik vääriks ju seisatamist ja imetlemist.“
MIS OOTUS VÕI LOOTUS VÕIKS VAATAJAIL „SALAAIA“ NÄITUSEL TÄITUDA?
„Minu vaimusilmas oleks see vaikseks kohaks, kus iseendaga olla või mõne tuttavaga juttu ajada, kui kirikusse rahvas koguneb. Või pärast teenistust või kontserti seal rahuneda äsjasest sündmusest, et iseendaga jälle kontakti saada.
Kõige olulisem tundub mulle see, et me oleksime iseenda jaoks läbi mõeldud, mõistetavad ja arusaadavad. Siis me saame ka teistest aru.“
Reedel tuleb graafik VIRGE JÕEKALDA paarisnäituse avamine: kell 17 avatakse näitus „Salaaed“ Jaani kiriku galeriis, kus kõneleb kunstiteadlane MAI LEVIN, ja seejärel liigutakse kella 17.30-ks Vabaduse galeriisse paralleelnäituse juurde, mille nimi on „Oaas“.
„Salaaia“ kuraator ERKKI JUHANDI on erakordselt valge näituse avamise eel elevil, sest tulemas on midagi tõesti teistsugust:
„„Salaaed“ ongi midagi sellist, mis on hästi isikukeskne, antud juhul ka kunstnikukeskne. Mulle tundub, et kui me vaatame näitust, siis me esimesel hetkel ei taipagi, kas piltidele on midagi pandud või ei ole. Lähemal vaatlusel siiski on. Kunstnik on nii mõelnud. Läbi mõelnud – meie kui vaatajate jaoks. Ta ei tule siia ainult selleks, et eksponeerida kaugelt vaadates tühjust, vaid see on sisemiselt läbi tunnetatud, läbi mõtestatud hingestus.
See nõuab vaatajalt väga palju kontsentreerumist, see nõuab midagi sellist, millega me ei ole harjunud. Või isegi mitte ei nõua, vaid kutsub vaatama. Väga lähedalt. Ta kutsub väga pingsalt mõtestama seda osa, mille on kunstnik pildi peale pannud ja mis on siis vaataja enda salaosa või salaaed, nagu kunstnik nimetab.
Ma olin heas mõttes väga-väga üllatunud, kui ma nägin neid pilte seinal. See nõudis kontsentreerumist. Vaatajal tuleb minna iga pildi ette, vaadata ja mõtelda, mis seal on või mida pole. Isegi kui tundub, et midagi ei ole, siis ometi on. See on mõtestatud tervik, mida kunstnik tahab ka meile näidata läbi pealkirja „Salaaed“.“
Näitusele annab lisadimensiooni aeg, millesse see on sattunud. Erkki Juhandi meelest on ajastus suurepärane: „Kirikuaastas me oleme kannatusajas. Me vaatame enda sisse. Ja nüüd, kui me vaatame näituse pilte, kus me vaevu-vaevu midagi näeme, tajume, siis see tuletab meelde meie kaduvust ja võib-olla ka igavikku.“
*****
Graafik VIRGE JÕEKALDA andis näituse ülespaneku päeval väikese intervjuu:
TEIL ON KA VAREM OLNUD SELLE NIMEGA NÄITUS. MIS PÕHJUSEL „SALAAIA“ NÄITUS TAASSÜNNIB?
„Seeria „Salaaed“ oli 18 aastat tagasi üleval Toompeal tollases Ungari Instituudis, näituse nimi oli siis „Vaikus“. Väga vähesed sattusid seda nägema.
Tööd olid mul kogu vahepealse aja ateljees peidus ja ega keegi nende olemasolust ei teadnud. Kuna mul on tulemas ühel ajal mitu näitust („Oaas“ siin kõrval Vabaduse galeriis ja aprilli teises pooles „Minu aiad" Vernissage'i galeriis), siis tundus, et üks neist võiks olla rahu ja hingetõmbe koht. Visuaalset müra on niikuinii liiga palju.“
KUI „SALAAIA“ TÖÖD OLID VAHEPEAL SILMA ALT ÄRA, SIIS MIS ON SELLE AJA JOOKSUL NEIS TEIE ENDA JAOKS MUUTUNUD? KAS TE NÜÜD VAATATE NEID UUE PILGUGA?
„Viimane aasta on kõigele uue tähenduse andnud – kõike-kõike vaatame täiesti uues võtmes. Ja enne seda paar koroona-aastat ...
Ühest küljest on „Salaaia“ tähendus endine, aga teisest küljest mõõtmatult teine.“
NÄITUSE PEALKIRI „SALAAED“ ON TORE LIITSÕNA, MIS KOOSNEB KAHEST POOLEST. MIDA MÄRGIB „SALA“ JA MIDA „AED“?
„Mulle saladused ei meeldi, nii et võib-olla pole see nimi kõige õnnestunum. Needsamad tööd olid mul enne olnud trükitud värvilistena. Inimesed, kes on mu loominguga kursis, tunnevad ära tuttavad kujundid. Aga valgena muutub kõik salapäraseks. „Sala“ ei tähenda mitte mingil juhul varjamist. See tähendab, et me ei näe kõike esimese hooga, aga see, mida me ei näe, on kõigis meis endas olemas.
Olen ise kogu aeg võimalikult palju seal oma „aias“ – see tähendab, et ma katsun iseendale võimalikult lähedal olla. Võimalust mööda väldin ma liigseid väliseid mõjusid, et ehedus ei läheks kaotsi. Me võime info-, häälte- ja värvimüras väga kergesti hakata loovima või triivima sinna, kuhu me ei pruugi kuuluda. „Aedade“ seeriates olen proovinud väljendada kõike seda, mida ma tunnen ... mis mind inimesena on puudutanud: alguses noore naisena, siis emana, aga ka tütrena, sõbrana. „Aedade“ seeriad on tekkinud puhanguliselt: „Minu aed“, „Metsik aed“, „Tuuline aed“, „Talveaed“, ka punane „Õitseaeg“ ja „Paradiisiaed“. Nimetus peaks haarama kõige olulisemat – tunnet ja meeleolu.
Aed tähendab ka midagi igavikulist – selles sisaldub kogu eluring ja kordumine – alati uuena. Väga palju oleneb sellest, mis seal toimub, minust – aga palju on sellist, mille määrab loodus.“
KAS AIAKUJUND HAAKUB KUIDAGI KIRIKUGA? MIKS ON NÄITUS JUST KIRIKUGALERIIS?
„Peamiselt seetõttu, et Erkki kutsus, ma ise oma näitusi väga ei pakuks. (Küll aga teen ma iga viie või kümne aasta tagant avalduse kunstnike liidu galerii jaoks, sest ma ei saa hästi edasi astuda, kui ballast turjal liiga kõrgeks kuhjub – siis peab eelmisest koormast vabanema. Aeg-ajalt on vaja teha väike seisak).
See, et nüüd kevadel tekkis kolm näitust ühel ajal, on ootamatult tore. Miks mitte vaadata korraga edasi ja tagasi, ja ka praegust hetke!
Kirik ei ole mulle võõras – kui ma pean silmas iseendaga kontaktis olemist, siis just kõige sügavamas mõttes.“
KAS TEIE NÄITUSEST PAISTAB VÄLJA KEVADET?
„Ikka. Ma arvan muidugi, et kevad räägib enda eest ise, me ei pea sinna midagi lisama. Aga see, et me kergendust tunneme ja kaasa hõiskame, on mõistetav. Hea on teada, et kevad tuleb alati. Ja kui Jaani kiriku näituse põhivärv ongi valge, siis mu teistel väljapanekutel on pilt teine.
Kus aastaajas ma oma eluringi poolest tundun olevat? Kevades ikka! Kuid järele mõeldes – nii siin kui seal. Kui me vaatame lapsi, oleme ühes kohas, kui lapselapsi, siis juba teises. Me saame olla mitmel pool ja see ongi ilus. Kui meil eluaastaid ja kogemusi on rohkem, siis me saame navigeerida rohkem, mõistes ilu igas eluetapis. See kõik vääriks ju seisatamist ja imetlemist.“
MIS OOTUS VÕI LOOTUS VÕIKS VAATAJAIL „SALAAIA“ NÄITUSEL TÄITUDA?
„Minu vaimusilmas oleks see vaikseks kohaks, kus iseendaga olla või mõne tuttavaga juttu ajada, kui kirikusse rahvas koguneb. Või pärast teenistust või kontserti seal rahuneda äsjasest sündmusest, et iseendaga jälle kontakti saada.
Kõige olulisem tundub mulle see, et me oleksime iseenda jaoks läbi mõeldud, mõistetavad ja arusaadavad. Siis me saame ka teistest aru.“
Lisa kommentaar