Jüri Arrak “Inimesed ja maskid”

„Inimesed ja maskid.“ Graafika ja joonistused.
Jüri Arraku personaalnäitus Kuressaare lossis 02.07.- 24.08.2020.a.

Käesoleva näituse pealkiri ja tunnuspilt „Inimesed Buboga“ sai olukorra tahtel korraga ajalikumaks kui ei iial varem, ehedaks näiteks sellest, kuidas kunst muutub aktuaalse olukorra edasiandjaks. Tõepoolest, litograafia „Inimesed Buboga“ ehk katkumaskiga valmis juba 2005. a, kuid tundub olevat justkui tellitud. Ka näitus Kuressaares oli enam kui aasta tagasi kokku lepitud.
Sellest konkreetsest teosest lähtudes püüdsime siia näitusele koguda muuhulgas ka maski-teemat laiemalt, mis Jüri Arraku loomingule on vägagi omane. Ja loomulikult pole tegemist mitte arstiteaduse, vaid pigem inimpsühholoogia keerdkäikudega.
Ka eelnimetatud teose tegelaskond elab oma pisikest ja sagivat elu katkutohtrite valvsa pilgu all, kuid need tohtrid on tegelikult saadetud ravima vaimset katku – ahnust, rumalust, kadedust, mõttetust, lohakust, silmakirjalikkust, valetamist ja varastamist.
Aja jooksul on kunstnik Jüri Arrak mõningaid oma mustvalgeid graafikatõmmiseid värvipliiatsite abil täiendanud. Värv lisab kord looduslähedust, kord romantilisust aga vahel hoopis jõulisust või ähvardavat süngust. Sellises tehnikas graafilised lehed on seni avalikkuse ees olnud vaid mõnel korral – 80nda sünnipäeva puhustel näitustel Vabaduse ja Vaal-galeriis Tallinnas ning veel siin-seal. Nüüd ka Saaremaal.
Kuid siin on esmaesitlusel ka trükisoojad ja vahelduseks täiesti maskivabad litograafiad „Zappik“, „Taevane kohtumine“, „Võrsed“ jt. Lõvi Zappikuga on kunstnikul lausa isiklik seos – nimelt elutses 1940ndatel Kadriorus paiknenud Tallinna loomaaias samanimeline isalõvi, kelle õhtused möirged tol ajal seal naabruses asuvasse kunstniku lapsepõlvekoju ära kostsid – ja üsna aukartustäratavalt.
Siiditrükitehnika valikus moodustavad eraldi kompositsiooni neli Vana Testamendi teemalist graafikat – „Taavet ja Koljat“, „Eedeni valvurid“, „Paabeli torn“ ja „Kuldvasikas“. Erinevad religioonid võivad nii esile kerkida kui minna ajalukku, kuid kuna nad on inimlooming, siis on ka nende uurimisobjekt siiski ainult… inimtegevus.
Eksponeeritud pliiatsijoonistused kannavad suures osas viimaste aastate kuupäevi, kuid on ka mõningaid vanemaid ning tuleb välja, et tõelisele kunstnikule kohaselt on J. Arrak osanud ka vähemalt ühe vana-aastaõhtu joonistades mööda saata …
Valik siinsetest joonistustest on olnud personaalnäitustel Tallinna Linnagaleriis, Pärnu Uue Kunsti Muuseumis ning Haus-galeriis.
Tulles tagasi näituse pealkirja juurde – mask kui selline on inimese juurde kuulunud juba vaat et aegade algusest saadik. Kas ennast varjata, kaunistada, teisi hirmutada või ligi meelitada – ikka jääb inimese „alasti“ näost ja pärisminast väheks. Vähemalt nii on inimene ise arvanud. Julgeteks, teinekord hulljulgetekski on peetud neid, kes oma näo ja häälega oma isikule truud on – ja selle eest sageli karistuse ära teeninud! Kuidas seda mõista? Kättemaksuhimu, viha, teesklus – tänapäeval realiseerub see näiteks anonüümses kommentaariumis, mis on ju ka ainult mask! Hirm olla tõeline, saada paljastatud, häbivääristatud – see sunnib inimkonda kandma maske. Kahju.


Eelmine
Mare Vint & Andres Tolts „AJALIK JA AJATU II
Järgmine
Gudrun Koppel Draakoni galeriis

Lisa kommentaar

Email again: